Kristjan Randalu pakub uuel albumil oma nägemust Schumanni laulutsüklist.„Poeedi armastus“ („Dichterliebe“ op. 48, 1840) on tõenäoliselt Robert Schumanni kuulsaim laulutsükkel, mis kuulub koos Franz Schuberti varasemate teostega „Ilus möldrineiu“ („Die schöne Müllerin“, 1823) ja „Talvine teekond“ („Winterreise“, 1828) romantilise Lied-žanri põhirepertuaari. Tsükli aluseks on Heinrich Heine luulekogu „Lüüriline vahepala“ („Lyrisches Intermezzo“), mis ilmus esmakordselt 1823. aastal. Nii Heine kui ka Schumann olid oma aja visionäärid, kes nihutasid žanripiire ja kirjutasid ümber oma kunstiala reegleid. Niisiis on igati kohane, et üks improvisatsioonilise nüüdismuusika säravamaid esindajaid Kristjan Randalu annab oma panuse Schumanni teoste edasiarendamisse, värskendades Schumanni tsükli ülesehitust ja muusikalist „sõnavara“ 21. sajandi helikeelega. Kristjan Randalu uue albumi „Poeedi armastus” esitluskontsert Kuressaare kultuurikeskuses 11. aprillil kell 19.
Schumann pidi elu jooksul korduvalt pettuma, sest lähikondlased kahtlesid tema võimetes pianistina tõelist edu saavutada. Samuti konkureeris ta pidevalt oma andeka pianistist abikaasa Clara Schumanniga, kes aitas hiljem oluliselt kaasa tema klaveriteoste kuulsuse kasvule. Seega läbib „Poeedi armastust“ eriline tehniline ambitsioonikus, mis tuleneb Schumanni püüdest end pianistina tõestada. See väljendub muu hulgas vasaku käe keerukates saatepartiides, kiirelt üle oktavite pühkivates noodijärjestustes ja üldises tehnilises nõudlikkuses. Schumann on meloodiatesse pikkinud ka vihjeid oma eeskujudele – saksa Lied-vormi meistritele Franz Schubertile ja Ludwig van Beethovenile. Kristjan Randalu valib oma „Poeedi armastuse“ töötluse lähtepunktiks Schumanni partituuri virtuoossuse ning jätab kõrvale tekstiaspekti, tuues esile klaverimuusika sõltumatu potentsiaali. Tema energiline liikumine klaviatuuril viitab hoopis meloodialiinidele ja Schumanni loomingu aluseks olnud kirjanduslikele motiividele ning avardab algset laulutsüklit tonaalsete nüansside, loominguliste rütmiimpulsside ja üllatavate suunamuutustega.
„Mind on alati paelunud sõnadeta muusika abstraktsus ja need laulud on minuga kaasas käinud palju aastaid,“ selgitab Randalu. „Seadsin eesmärgiks tsükli ümbertõlgendamise muusikalises keeles, milleni olen tänaseks jõudnud. Uued töötlused said enamasti alguse valitud meloodilistest, harmoonilistest ja rütmilistest elementidest, mis on lähtepunktiks täiesti uutele avastustele.“
Sarnaselt džässiikooni Keith Jarrettiga, kelle hiilgavaid klaveriimprovisatsioone tema töötlused kohati meenutavad, sai ka Randalu klassikalise väljaõppe ja on säilitanud seose klassikalise muusikaga. Ta on teinud koostööd tunnustatud dirigentidega nagu Dennis Russell Davies ja hinnatud kollektiividega nagu Londoni Sümfooniaorkester ning esinenud maailma kuulsaimates kontserdisaalides. Schumanni „Poeedi armastusega“ puutus Randalu esmakordselt kokku õpingute ajal 1990. aastatel, mil laulutsükkel kuulus tema põhirepertuaari Lied-duos koos baritoniga.
„Keskendusime proovides igale pisiasjale – näiteks sellele, kuidas muusika sõnade nüansse võimendab või kuidas helilooja harmoonia ja meloodia kaudu sõnadele uusi tähenduskihte lisab. Klassikalise laulu esteetikal on pikk, sajandite jooksul välja kujunenud traditsioon. Minu jaoks vastandub see džässi vahetumale ja individuaalsemale väljendusviisile, mis pole tingimata lihvitud kindla normi järgi, vaid peegeldab meid ümbritsevat siin ja praegu.“
„Siin ja praegu“ kajastub kahtlemata ka Randalu uutes Schumanni-töötlustes, mille esmaettekanne toimus 2021. aasta veebruaris Tallinnas Estonia kontserdisaalis. Nüansirohked seaded toovad selgelt esile pianisti meisterlikkuse. Tuginedes klassikalise traditsiooni süvitsi tundmisele, esitavad Randalu variatsioonid kaasaegse nägemuse, mis täiendab Schumanni romantilist algmaterjali improvisatsioonivabaduse, džässi spontaansuse ja rikkaliku harmooniaga. Temaatiliste liinide ja meloodianüansside muljetavaldav spektrum, mille Randalu on suutnud sellest romantilise klaverimuusika tähtteosest esile tuua, muudab tema töötluse ainulaadseks tervikuks, mis seisab ühe jalaga meie muutuvas olevikus, teisega aga kindlalt igikestvas traditsioonis.
