fbpx

Respectus ja teised.

Respectus ja teised.

Hakatuseks pean avaldama, et kui alanud 2018.aasta jätkub Saaremaa- ja vast kõigi arhipelaagi saarte kultuurimaastikul sama põnevalt, kui seda pakkus pühapäeval, 14. jaanuaril Läänesaarte kammerorkester Edoardo Narbona juhatusel, siis on tulemas küll põnev aeg, mis paneb ootusärevusega vaatama nii lähitulevikku kui heitma pilku kaugemalegi. Seda kõike lubavad loota orkestri kaks kontserti, 13. jaanuaril Tornimäel ja 14.jaanuaril Kuressaares. Mõlema kontserdi kava koostamisel on peadirigent selgelt ja ühemõtteliselt rõhutanud oma muusikalisi taotlusi: esitada alati vähemalt üks Eesti helilooja teos ning kaasata solistina samuti eesti omi, tipptasemel interpreete. Etteruttavalt tuleb märkida, et see plaan töötab ja on seni pakkunud arvestatavalt suurele hulgale muusikasõpradele rahuldust ning äratundmis rõõmu. Osalesin ise Kuressaare kontserdil ning jagan austet lugejatega hääl meelel oma muljeid, mis ei pretendeeri mingil juhul detailsele arvustusele vaid on pigem ühe tavalise muusikasõbra märkmed ja hetke emotsioonid.

Tõtt öelda, irriteeris mind kontserti külastama just kava. Kui nüüd auväärne ja iga esinemist kaunistav W.A. Mozart välja arvata, olid ülejäänud kolm teost mulle suht võõrad. R. Eespere tunnevad ju kõik eestlased tema südantliigutavate isamaaliste koorilaulude kaudu, mis veel aastakümneid hiljemgi sageli meie kooride kontsertidel kõlavad ja silmanurgast vett pigistavad. Tema „Respectus“ oli aga minu jaoks uus ja ootasin seda põnevusega. Tuleb tunnistada, et kasutasin siiski mõni päev enne kontserti Spotify abi ja kuulasin teose originaalesitust, mis kirjutatud viiulile ja kitarrile nii et mingi ettekujutus sellest oli olemas, aga kammerorkestri seade pakub ja pakkus üpriski teistsugust elamust. Sellest vast edaspidi.

Kolmandana kavasse paigutatud, itaalia oma aja tunnustatuima helilooja, viiuldaja ja muusikapedagoogi Giovanni Bolzoni (1841 – 1919) küllalt arvukast loomingust valis orkester välja tema ühe kõige tuntuima ja enim esitatuma teose „Minuet Lent, op. 157.“ Bolzoni sündis Parmas ning õppis samuti selle linna konservatooriumis. Ehkki tolle aja Itaalias oli konkurentsitult hinnatud rikka meloodikaga ooperi žanr, arendas Bolzoni viljakalt ka kammer- ning sümfoonilist muusikat. Oma elu lõpuperioodil asus helilooja elama Torinosse, kus töötas Torino konservatooriumi direktori – ja muusikajuhina, jätkates samal ajal ka tööd helilooja – ning dirigendina. Tunnistan, et ei olnud varem kursis Bolzoni loominguga ent esmakohtumine kujunes üllatavalt meeldivaks. Kõrval põikena pean siinkohal tänama vägagi ammendava ja meeldiva kontserdi kavalehe koostajaid, kes oskasid kavasse lisada huvipakkuvaid fakte ning suutsid vältida sõnavahtu. Omal kohal oli meenutus, et Läänesaarte Kammerorkestri peadirigent Eduardo Narbona on samuti Torino konservatooriumi kasvandik ning kannab endas arvatavasti samu kuulsusrikkaid traditsioone ja ideaale.

Minuet Lent’i puhul peab ütlema, et seda on ka mitmeid kordi plaadistatud maailmakuulsate dirigentide poolt nagu Arturo Toscanini; Arthur Fiedler ja meie Neeme Järvi, kes tegi seda koos Detroidi sümfooniaorkestriga. Igal juhul oli minu huvi selle teose esituse vastu kõrgele kruvitud.

Kava viimase teosena kõlas inglise helilooja Gustav Holst’i (1874 – 1934) Brook Greene Suite, H.190. Ka selle helilooja looming oli mulle kuni pühapäeva pärastlõunani tundmatu. Kuuldu aga sundis mind tema loominguga lähemalt tutvuma ning siinkohal tänud Edoardo Narbonale ja orkestrile. Ühe oma eesmärgi, äratada publiku huvi süvamuusika ja meie kultuuriruumis suhteliselt vähetuntud heliloojate muusika vastu, täitsid nad küll edukalt, vähemalt minu puhul.

Pühapäeva, 14. jaanuari pärastlõunaks kogunes Kuressaare kultuurikeskuse saali arvukas kuulajaskond. Olles külastanud ka orkestri eelnevaid kontserte, kaasa arvatud esimest, siis oli rõõm tõdeda, et publiku arv, võrreldes debüüt esinemisega, küll oluliselt kahanenud ei olnud. Eks numbreid teavad muidugi korraldajad, aga nii vähemalt tundus ja see tegi südame soojaks. Silmitsedes saali astuvaid inimesi, võisin rahuloluga tõdeda, et pole see huvi süvamuusika vastu Saaremaal ja Kuressaares kuhugi kadunud. Üksikud persoonid on ilmselt pea kõikide kutseliste muusikakollektiivide kontsertide stamm-kunded, mis sest et juustes tublisti halli ja samm mitte enam nii krapsakas. Vaieldamatult domineeris ikka keskealiste ja 50-60+ vanusekategooria. Rõõmustavalt palju oli ka nooremaid. Kuna Mozarti klaverikontserti esitas oma saare inimene, mitte just sageli kodutanumat väisav Auli Lonks, siis oli ka see suuresti põhjuseks, et publikuhuvi veelgi kasvatada.

Avaloona Eespere „Respectuse“ kavva võtmine, oli kahtlemata mingil määral ka risk. Teada-tuntud tõde ju, et ole sa nii proff kui tahes, aga esinemisnärv on ikka sees ja esimesena tuleb astuda kohe üsnagi kaasaegsete helide ja dissoneerivate akordide kõla maailma, siis võib pisuke ebakindlus ju põue pugeda küll. Huvitav oli kuulata, kuidas originaal esituses nii selge kahekõne viiuli ja kitarri vahel kammerorkestri pillide vahel ära oli jaotatud. Avaakordide forte võttis kergelt hingamise kinni – nii perfekne ja puhas oli see kõla. Edasine muusika tundus otsekui erinevate pillirühmade kontsertmeistrite „vestlus“, kuhu siis hiljem ka teisi muusikuid sõna sekka ütlema lubati. Hetkeks tabasin selle vestluse käigus II viiuli rühmast kostvat intonatsiooni vääratust, mis veidi hiljem, samas obligatoorses teemas kordus, kuid mida aeg edasi, saadi jalad juba kindlalt maha ning kogu kontsert tõestas, et orkester on aastaga teinud ära märkimisväärse töö ja kõlakultuur on muutunud palju kandvamaks, ühtlasemaks ja puhtamaks. Seda oli märgata juba eelmise aasta lõpus toimunud kiriku kontserdil, kus suureks abiks oli muidugi ka akustika. Kogu teost valitses dirigent kindlakäeliselt, haarates seda kui tervikut ning tuues esile just selle dramaatilise konteksti. Et helilooja on mitmetes oma hilisemates teostes pöördunud lahkama eksistentsiaalseid ja „to be, or not to be“ laadis inimlikke sisekaemusi, nõuab see ka esitajatelt maksimaalset pingutust ning dirigendi tahtmistele ja soovidele laitmatut reageerimist. Minu meelest see keemia tekkis ja teos sündis. Tahaksin siiski eraldi ära märkida nn. madalate keelpillide rühma, tšellod ja kontrabass. Kogu kontserdi jooksul sulandusid nad suurepäraselt ansamblisse, andes orkestrile selle mõnusa, kandva põhja, mis isegi kultuurikeskuse minimaalse akustikaga saalis resoluutselt ja veenvalt kõlas.

Nagu kavalehelt lugeda sai, on W.A.Mozarti kontsert klaverile ja orkestrile A-duur, K 414 tema kolmest klaverikontserdist teine. Seda teost nagu enamikku Mozarti loomingut on esitatud lugematu arv kordi ja ka lugematule hulgale publikule. Ei salga, et tegu on minule vägagi meeldiva muusikaga, mis aitab mul kanduda kuhugi rõõmsamasse ja mõistetavamasse maailma, kui hetkel meid ümbritsev reaalsus. Olles lasknud ennast hellitada erinevate maailmanimede interpretatsiooni võluritel, ootasin siiralt, kuidas suudab haprana tunduv ja nii pisikeste sõrmedega Auli Lonks ennast sinna muusikasse paigutada, kas taban midagi erilist? Hakatuseks vast seda, et orkester demonstreeris siinkohal oma suurepäraseid oskusi saateinstrumendina. Kõik tundus, et oli väga hästi timmitud ning kõlaliselt kompaktne.

Auli Lonks paistis, et ei tulnud Kuressaare publikule just tähti taevast alla tooma, aga esitas ta kogu kontserdi emotsionaalselt ja piisava tehnilise üleolekuga. Hästi õnnestus erinevate osade meeleolude edasiandmine ja kui vaja siis piano oli piano ja forte oli forte, mis siis et väiksed näpud, kui aga hing on sees suur. Vaatamata oma noorusele, on pianist läbinud arvestatava mängukooli ning jõudnud juba ka esimest edusära oma CV’sse riputada. Pean siiski ütlema, et järgmisel korral katsun isteplatsi saada kultuurikeskuse saali tagumisse poolde. Seekord tekkis vähe kummaline kõlaefekt, kui teises reas osa kaunist klaverikõlast lendas üle pea ja instrumendi põhjalauast genereeritud heli siis sellele järgnes. Aga võib olla on see minu kuulmise omapära? Eks igal inimesel või mitmesuguseid anomaaliaid esineda. Kiitus, et Mozart oli kavasse võetud. Kerge kummardus geeniusele ning rahulolu muusikasõpradele. Seda kõike kinnitas ka tormiline aplaus, rohked õnnitlused ja lilled, mis kõik viis loogiliselt lisapala esituseni. Ei vandunud nooruke interpreet siingi Mozartile truudust ja „Türgi marss“ oli just see piisake, mis lisas selle kontserdi tillukesele „mozartianale“ väärilise lõpu. Edu Aulile ja oleksime rõõmsad, kui teda peagi taas kodusaarel kuulata saaksime.

Üht asja tahaks ka kuulajatele meelde tuletada: palun jätke omale meelde, et kui tuleb ettekandele mitme osaline teos, siis üldine hea tava nõuab, et osade vahel ei plaksutata! See ei ole niisama kokku lepitud vaid ikka esitajatest lähtuvalt nii et austagem esitajaid ja väljendagem oma siirast emotsiooni ikka peale teose lõppu. Tänud ette.

Giovanni Bolzoni „Minuet Lent“ haaras mind avataktist oma võrratult kauni meloodikaga. Itaallaste ja itaalia muusika puhul ei ole ju siin midagi üllatavat, aga kuidagi teistsugune oli see. See kõik tundus nii lihtne ja kerge, aga ega see mängijaile lihtne olnud. Üpriski pulseeriva liikumisega, kus ülitähtis on jälgida dirigendi dünaamika jooniseid. Mitmes tuntud esituses on kuulda ka erinevaid aktsente ning eks tempo valik ole ka dirigendi emotsioonist lähtuv, aga üldine ehk siis ilmselt mainstrem’ile vastav tõlgitsus on ikka enam-vähem sama. Minu meelest jäi meie orkestri puhul tsipa vajaka kergusest, graatsilisusest. See on aga interpretatsiooni küsimus ja ei ole mina mees siin oma nõu andma. Just enne teose lõppu toimuv kogu keelpilliorkestri pizzicato on ikka vägagi keeruline laitmatult kokku mängida. Kui siia lisanduvad ka veel tempo kiirendused ja aeglustused, siis ongi orkestril vaja end maksimaalselt kokku võtta ja sellega said nad ju pühapäeval hakkama. Viimased kaunid akordid kuulutasid selle imelise pildikese lõppenuks.

Nagu eelpool juba mainitud, kõlas kontserdi viimase teosena inglise helilooja Gustav Holst’i Brook Greene Suite, H.190. Kuna kavalehel oli selle teose kohta vägagi ammendav tutvustus, siis ei hakka ma siinkohal seda ümber jutustama, vaid piirdun mõne emotsiooni kirjeldusega. Süit koosneb kolmest osast: I Prelude, II Air ja III Dance. Annotatsioonile tuginedes on helilooja kasutanud neis inglise rahvaviise, mida siis töödeldes ja arranžeerides kaunistanud, juba tol ajal, üpris kaasaegsena kõlanud harmooniaga. Pühapäevasel kontserdil meeldis mulle enim II osa, Air. Võib olla mulle näis, aga ka orkester paistis nautivat nende kaunite inglise meloodiate kulgemist, kus teema liikus pillirühmalt-pillirühmale, sulandudes siis aeg ajalt ühtsesse, veidi igatsevasse tonaalsusesse. Hästi sai tabatud osa lüüriline salapära. Kohati kumas mulle isegi E.Griegi ja ühel hetkel arvasin kuulvat J.Sibeliuse kurba nukrust. Igal juhul, mingi põhjamaine alatoon seal tiirles.

III osa oli alapealkirjale vastavalt tantsuline, veidi ehk tarantellalik. Mulle oleks sobinud ehk veelgi kergem ja tantsulisust rõhutav, liikuvam tempo ent nagu öeldud – see on tõlgitsemise küsimus ja saalis viibijad said kuulda Edoardo Narbona oma. Peab tunnistama, et just selle süidi asetamine kontserdikava lõppu oli väga hää mõte. Veel koduteelgi saatis mind see lõbus tantsuviis ning hämarduv pühapäev ei olnudki enam nii troostitu.

Kokkuvõtte asemel tahaksin tänada Läänesaarte kammerorkestrit ja muidugi peadirigent Edoardo Narbonat kauni pühapäevase pärastlõuna eest, mil imeline ja usun et paljusid puudutanud muusika, aitas tuua lähemale kevadet ja peletada lühikeseksi ajaks kaugemale nappe tunde püüdev ja sompus päev, mis ometi kuulub kindlalt meie eluruumi juurde. Me lihtsalt elame siin. Loodan, et orkestril jätkub visadust, tahtmist ja indu, et oma temperamentse ja vaid temale omase käekirjaga dirigendi eestvedamisel tuua meie saartele ikka kaunist ja köitvat muusikat. Selleks kõigile edu ja hääd uut, alanud kultuuriaastat.

Rein Orn, muusikasõber.