fbpx

Arvamus – LÄÄNESAARTE KAMMERMUUSIKAORKESTRI KONTSERT 13. JAANUARIL 2018. TORNIMÄEL

Arvamus – LÄÄNESAARTE KAMMERMUUSIKAORKESTRI KONTSERT 13. JAANUARIL 2018. TORNIMÄEL

Et ainult kuulmisest saada elamus kammermuusikast, peaksid minu arvates olema selleks eelteadmised oskusest sellist muusikat kuulata. Minul neid polnud ja Klassikaraadiost pole ma iial suutnud saada mingit naudingut vaid olen kanalit vahetanud. Niisiis läksin päris segaste tunnetega sellele kontserdile.

Ma polnud oma silmaga lähedalt näinud ja kuulnud keelpillide orkestrit. Põnev oli jälgida tšellot ja selle heli ning kontrabassi, mida kasutati meil külakapellides bassina „tõmm ,tõmm „ hääle tegemiseks. Alles kava tagakaanelt lugedes sain teada,et orkestris mängisid I ja II viiul, vioola, tšello ja kontrabass. Viiulil ja vioolal minusugune harimatu võhik ei teinud muidugi vahet. Huvitav oli ka jälgide mängijaid ja mina kui laps jälgisin poognaid, mis sujuvalt keeltel liikudes tekitasid imekauni heli. Ühesõnaga, keelpillide kammerorkester oma silmaga nähtuna ja kõrvaga kuulduna oli minu jaoks täielik avastus.

Juba esimese loo, R.Eespere Respectuse ajal tundsin , kuidas see hinge läks ja silmad uduseks võttis. See oli pühendatud Eesti 100-ndaks sünnipäevaks. Mozarti,Bolzoni ja Holsti teosed olid kauni meloodiaga ja nauditavad. Salamisi jälgisin publikut.Saal oli hiirvaikne ja kõikide silmad olid nagu naelutatud lavale. See oli kuidagi imelik,et rahvas oli harduses kangestunud sellist muusikat kuulama-vaatama. Ääretult südamlik ja vahva oli dirigendi ja ta kaasa suhtlemine publikuga. Eduardo Narbonast kiirgus kuumaverelise itaallase temperemanti ja hingesoojust.

Kavast lugesin,et ta on kõrgelt haritud muusika didaktika magister. Ta on dirigeerinud külalisdirigendina paljudes Euroopa riikides nii noorte-,kui kammer-ja sümfooniaorkestreid ja on väga hinnatud dirigent.Seda enam paneb imestama ja imetlema tema lihtsus. On suur õnn ja au,et selline mees, kelle ees on lahti paljude riikide kontsertsaalide uksed, asus perega 2016 aastal just Saaremaale elama. Kõigile üllatusena tuli temalt kiitus Tornimäe saali akustikale. See pidi olema üks paremaid. Me ise oleme harjunud pidevalt seda kiruma,et alates 6.reast ei kuule midagi, mis laval sõnalise etendusena toimub.

Klaveril esines 1994 aastal Saaremaal sündinud Auli Lonks, kes on võtnud osa paljudest vabariiklikest ja rahvusvahelistest konkurssidest ning saavutanud märkimisväärseid tulemusi,nagu esikoht vabariiklikel instrumentalistide konkursil, eripreemia Austrias,finalistidiplom Itaalias jne. Praegu jätkab Auli Lonks õpinguid magistratuuris. Ta on esinenud paljudes Euroopa riikides nii sümfooniaorkestrite kui ooperisolistidega. Ühesõnaga noor ,andekas inimene, kes on palju juba saavutanud, kuid veel rohkem ootab ees.

Kui kontsert lõppes ja dirigent lavalt lahkus,ei lõppenud aplaus saalis ja viimane lugu tuligi kordamisele. Vastastikune sümpaatia oli tekkinud publiku ja esinejate vahel .
Lahkusin saalist segaste tunnetega. Vahel mõni elamus tahab lihtsalt laagerduda. Riidehoius kohtasin daami, kes ütles kumeda häälega vaid kaks sõna:”Hinge läks” ja ruttas uksest õue. Need olid just need õiged sõnad, mida mina veel otsisin.

Ingrid Holm