EST   ENG
Kuressaare Kultuurivara
PROJEKTID
Kuressaare raekoda 
Kultuurikalender
JAZZ del MAR
SUVEMUUSIKA 2014
KURESSAARE MEREPÄEVAD
PULMAD / pulmade korraldajale !
KULTUURINÄDAL
KURESSAARE KULTUURIVARA
ORGANISATSIOONIST
TÖÖTAJAD ja KONTAKT
FACEBOOK
KULTUURITEATED
SÜMBOOLIKA
KULTUURI VARA RENT
Loe siit !
SAALI ja AUDITOORIUMITE ÜÜR
HELITEHNIKA RENT
VALGUSTEHNIKA RENT
VIDEOTEHNIKA RENT
MOBIILLAVA RENT
LAVA HELI ja VALGUSE TERVIKLAHENDUSED
HINNAKIRI
ARHIIV



Admin

KURESSAARE RAEKODA
Rootsiaegne arhitektuurimälestis Eestis aastast 1670 

Raekojad olid administratiivhooned, kus tähistati kõiki linna pidulikke sündmusi, samal ajal ka argiasjade ajamise paik ja karm õigusemõistmise paik kohtusaali ja isegi vanglaruumidega.


ÜLDISED ANDMED AJALOOST

17.sajandi teine pool oli kolme enam- vähem üheaegselt ehitatud raekoja aeg. Kuressaare (Arensburgi) raekoja ehitamise aeg hõlmab aastaid 1654-1670. Narva raekoda 1668-71 ja Tartu (vana) raekoda 1693. Neist kolmest on kõige visamalt sajanditele vastu pidanud Kuressaare raekoda.
Raekoja ehitamise initsiaator oli krahv M. G. De la Gardie, ehitusmeister F. Stimer ja kiviraidur J. Hansson.
Saanud tegutseda vaevalt 40 aastat, sai Kuressaare raekoda Põhjasõja-aegses tulekahjus 1710.a. tugevasti kannatada. Taastamistööd viidi lõpule 1787.a.
1970-1973 toimus Kuressaare raekoja põhjalik remont ja arhitektuurilis-arheloogiline uurimine ning restaureerimine. Kuressaare restaureerimistööde praktiline juhendaja oli kunstiajaloolane-etnoloog Helmi Üprus (1911-1978) ja arhitektiks-sisekujundajaks arhitekt Aet Maasik (s. 1941), kunstiajaloolane H. Sirel. Tänaseks on Eestisse jäänud ainult üks linn, kus linnasüdamik funktsioneerib ajaloolisel kujul - raekoja vastas vaekoda ja turg. See linn on Eesti Vabariigis esimesena omavalitsuse taastanud Kuressaare (1. okt 1990.a.).

EHITUSAJALOOST

"Kuressaare raekoja ehitusajalugu on veel üsna suurte lünkadega, nagu seda on ka Kuressaare linna ajalugu." ( Helmi Üprus )

1645.a. läks Saaremaa Bromsebro rahuga Rootsi kätte. Eesti saared läänistati Rootsi suurnikele Prantsuse päritoluga De la Gardie`dele, Jacob D. la G. ja tema pojale Magnus Gabriel De la Gardie`le. Viimatimainitu omandas Kuressaare krahvkonna 1648.a. Selle krahvkonna iga oli lühike, sest 1654.aastal loobus Rootsi kuninganna Kristiina troonist ja jättis Saaremaa endale sissetuleku allikaks. Seega oli Magnus De la Gardie aeg Kuressaares (kohapeal viibis asehaldur) kõigest kuus aastat (1648-54), kuid täis energilist majanduslikku tegevust, veel rohkem aga ideid ja plaane. Magnus De la Gardie läänistas linnale Tiirimetsa mõisa ja veel maad Lõmalast ning nõudis vastutasuks linnalt kaalukoja (vaekoja) ja raekoja ehitamist. Erinevalt paljudest teistest plaanidest nende kahe objekti püstitamine sai ka teoks. Raekoja ehitamisel polnud krahv Magnus De la Gardie osa ainult algatuslik, vaid palju konkreetsem ja praktilisem. Teaduslikku käibesse pole siiani jõudnud Kuressaare raekoja plaani, kuid Rootsi Sõjaarhiivis on krahvi omakäeline ideeskits, paigutatuna ühele lehele gildimaja ja huvitava arhitektuurse lahendusega vaestemajaga. Niipalju kui skitsi publitseeeritud fotod võimaldavad lugeda juuresolevat teksti, on Kuressaare raekoja uurija Helmi Üpruse märkmetes ruumide jaotuse kohta öeldud järgmist : alumisel korrusel vasakul “social bude” (seltsi tuba, ühiskondlik ruum), ülemisel korrusel Maakohtu tuba suure saaliga ja “cammerey” (kämmerei on kantseleiruum raekojas) kaks väikest ruumi ning “Rat Stube” ( ilmselt rae istungiruum, plaanil on märgitud pikk laud istmetega). Selline oli krahv Magnus De la Gardie skits Kuressaare raekoja püstitamiseks. Mõningate vaheaegadega kestis raekoja ehitamine ligi 17 aastat. Millisena nägi välja 1670.a. valminud raekoda, seda me ei tea. Teadaolevalt esimene fassaadijoonis ja põhiplaanid pärinevad 127 aastat hilisemast ajast, kui hoone oli läbi elanud suure tulekahju.
Kuressaare raekoja uurijate arvamus raekoja arhitektuurse lahenduse autorluse kohta on see, et raekoja projekteeris Magnus De la Gardie, joonised valmistas ehitusmeister Franz Stimer, kes asus Riiga Elbingist ja töötas Magnus De la Gardie ülesandel Kuressaares aastatel 1648-54.

RAE KORRALDUSEST

1670.a. oli raekoja hoone valmis. Samast aastast on märkimisväärne arhitektuuriväline fakt see, et rae ametid muutusid nüüd palgaliseks. Varem olid need nn. auametid st. nad olid tasuta. Sellega oli võetud väikse sissetulekuga kodanikelt igasugune võimalus saada raehärraks. Linnavalitsus (raad, magistraat) koosnes tavaliselt pürjermeistrist, sündikust, kolmest raehärrast ja palgalisest sekretärist. Rae liikmed valiti eluks ajaks. Pürjermeister valiti Suure Gildi (st. kaupmeeste) hulgast. Sündik pidi olema jurist või vähemalt auväärne linnakodanik. Rae koosseisu täiendamine oli rae enese otsustada.
Rae kui omavalitsusorgani kompententsi piirati 1879.a., mil kehtestati uus linnaseadus. Varem kehtis Kuressaares Hamburg - Riia redigeeritud linnaõigus. Ent saarelise eraldatuse tõttu oli magistraadil kerge mööda hiilida ka tsentraalvõimu uutest ettekirjutistest. Praktiliselt tegutses raad ka maakonna kõrgeima kohtuasutusena kuni 1889.a. kohtureformini Baltimail, mis kaotas seisuslikud kohtud.

9. detsember 1670.a. on dateeritud dokument, kus on kirjas, et Stocholmist saadetakse tasumäärad Kuressaare magistraadi tarvis :
2 bürgermeistrit (linnapead) - a´ 80 taalrit aastas
6 raenõunikku a´ 50 - “ -
1 sekretär a´ 150 - “ -
1 medicus a´ 100 - “-
1 raamatupidaja või kassiir a´ 50 - “-

HOONE ISELOOMUSTUS

Üle kolmesaja aasta tagasi oli raekoda Kuressaare linnuse kõrval linna üks suursugusemaid ehitisi. Hoone ehitamisaeg langeb stiilide vahetusperioodile, mis teatavasti pole kunagi täpselt määratletav ja selgepiiriline. Itaalia renessansist vahetult lähtunud barokk oli Eestis domineerivaks stiiliks umbes 1630-1775 aastail, kuid see oli kainem, antiiksetest eeskujudest (eriti Rooma) lähtuv klassitsistlik barokk (nn. varaklassitsistlik), mis Hollandi ja Skandinaavia vahendusel meile levis.
Kuressaare raekoja iseloomustamiseks saab öelda, et et tegu on kahekorruselise kõrge kelpkatusega hoonega. Ehituskehand on kuubikujuline, krohvitud paekivist seintega, lihtne ja range, kuid suursugusena mõjuv nn. põhjamaade barokki esindav hoone, mille ehteks on raidportaal dateeringuga 1670. Kuressaare raekoja kunstiajaloolise uurimise tulemusena on Helmi Üprus oma märkmetes välja toonud järgmist : Uurimine tõi nähtavale hoopis rohkesti andmeid, millest hakkas kujunema uus arhitektuuriajalooliselt huvitav näide : ebasümmeetria (ei ole iseloomulik Rootsi 17.sajandile). Kuressaare raekoja viieteljelise hoone portaal ei asetse keskteljel, vaid viie meetrise nihkega vasakule. Sisemine arkaad (vahtkonnale) - võlvid fuajees vasakus tiivas. Paarisakende süsteem. Põhiplaaniline süsteem suuremate ruumidega peafasssaadil ja väiksemate ruumidega õue poole. H.Üprus on põhjalikult mõtisklenud raekoja siseplaneeringu dateerimise üle ja tulnud järeldusele, et põhiplaan on ikka 17. sajandist. Vanimaks graafiliseks kujutiseks on J.Chr. Brotze joonis 1797.a., seega 18. sajandi remondijärgsest ajast. See tõendab, et põhimises on plaanilahendus vastu pidanud meie ajani.


1970-1973.a. sai Kuressaare raekojale osaks kõikehõlmav kapitaalremont (restaureerimine), mille käigus uuendati kogu sisemus. Aet Maasiku projekti on hinnatud asjatundlikuks ning pieteedikaks, mille ehedaks näiteks on fuajee uus kujundus ning barokne sisetrepp. Arhitekt Aet Maasik on rõhutanud, et restaureerimise käigus püüti Kuressaare raekoja hoonele anda võimalikult algne plaanilahendus. Aegade jooksul oli raekojas tehtud mitmeid ümberehitusi - ustest ehitati aknaid ja vastupidi. Sondaažide ning uuringute abil tehti kindlaks endisaegsete uste ja akende asukohad ning taastati kindlaksmääratud ajaloolises kujus  ning aknad ennistati 17.-18.saj. klaasitahvlite mõõdus. Uuringute käigus avastati hoone tagafassaadil raidkiviportaal (raekoja tagauks). Hoone stiilsuse huvides rekonstrueeriti barokne sisetrepp.

Raidportaal

Kuressaare raekoja fassaadi pilkupüüdvaks elemendiks on barokne raidportaal, mille autoriks peetakse Riia ehitusmeistrit Franz Stimerit. Nagu juba nimetuski ütleb on tegu hoone esindusliku, ehituskunstiliselt rõhutatud sissepääsuga. Raidportaal on tugeva profiiliga, talumkivid ulatuvad seinale lõpetamata kujul, mis on andnud alust oletuseks, et algselt oli portaalil veidi teistsugune kuju või on sealt aegade jooksul midagi kaduma läinud.
Erilist tähelepanu väärib portaali kohal suurtest dolomiitplokkidest karniis, mille kohal dolomiidist voluutide vahel ornamenteeritud must kuldtähtedega kartusspealis. Ehisvormil on ladinakeelne kiri, mis rõhutab hoone ühiskondlikku eripära:

SEMPER OFFICIO FUNGITUR
UTILITATI HOMINUM
CONSULENS ET SOCIETATI
ANNO MDCLXX

Seda teksti on varasematel aegadel tõlgitud mitmeti. Viimane tõlge 1995.aastast kõlab järgmiselt: "

ALATI TÄIDAB TA OMA KOHUST INIMESTE KASUKS, SELLEKS KODANIKKONNALT NÕU KÜSIDES. AASTAL 1670 ."

(tõlkija I.H.Jarvet ) Teksti kohal on reljeefsetena kaks tiivulist lõvi linna vappi hoidmas, välja täiteks on kasutatud taimseid motiive.

Välisuks

1710.a. põlengus hävis raekoja sisemus, aknad ja ka esialgne uks. Raekoja taastamine viidi täielikult lõpuni 1786 -1787.a. Sellest ajast ongi pärit raekoja praegune välisuks.
Kahepoolega välisuks on meisterdatud 18.sajandi lõpukümnete dekoratiivvormides,aga kohandatud suure kaarportaali sisse. 18.sajandi viimase veerandi varaklassitsistlikud välisuksed sarnanesid põhikostruktsioonilt hilisbaroksetega - ukseleht kahekihiline, siseküljel põõnadel asetsev laudkilp, välisküljel tahveldisega.

Ukseleht oli tavaliselt kahe ristkülikukujulise tahvliga, alumine ruudukujuline, ülemine kaks korda kõrgem püstkülik. Kõnealune uks vastab neile tüüpilistele mõõtudele, erandiks on aga kaaravast tingitud ülemise tahvli kaarjas välisserv ja ukse valgmiku (framuugi) puudumine.
Uksepinda kaunistavad nn. rippuvad rätikud, hammaslõige ja vertikaalsed vaokesed.Varaklassitsistlikel ustel on enamasti baroksed sepised, nii ka praegune rekonstrueeritud käepide ja lukukilp.

Trepil olevad lõvi skulptuurid

"Südamlikult naiivsed dolomiitkarvastikuga rootsiaegsed tukuloomad." (Jüri Kuuskemaa )

Portaali valvavad kaks lõvi skulptuuri ei kuulu algselt hoone juurde. Skulptuurid on toodud Kuressaare raekoja juurde ning paigutatud välistrepile Helmi Üpruse ideel, kes teadis nende olemasolust linnas Kiriku tn 2 maja juures. Skulptuuride sobivus linna stiilse esindushoone juurde on ilmselge ja vaevalt tuleb mööduja mõttele, et need pole alati seal . valvanud. . Kujud paigutati praegusele kohale umbes 1973.a. Neis on palju analoogseid jooni samalaadsete kujudega Laimjala mõisas. 20. sajandi algusest pärinevad lõvid on valmistanud kiviraidur J.Veller .

ALUMINE KORRUS

M.G. De la Gardie ideeskitsi seletuskirja kohaselt olid esimesele korrusele planeeritud ruumid, kus käivad koos rikkad kaupmehed - nn. gilditoad.
Esimesed täpsed andmed on kirjas 1859.aasta linnale kuuluva kinnisvara loendis, kus raekoda kõigi ruumide ja arhitektuursete väikevormidega on kirja pandud.
Loendi kohaselt on alumisel korrusel : 5 ruumi, 1 võlviruum linna - ja maksukassale, avar esik paepõrandaga, kelder alumisel korrusel, üks eraldi ruum tulekustutusvahenditele, 3 hollandi ahju, 7 suurt ja 1 väike aken kolme tänavakülge, 1 suur ja 1 väike aken õue poole, 3 tiibust, 1 raudne võlvruumi uks, 7 lihtsat ust.
Samas kinnisvaraloendis on ära toodud asutused, mis tol hetkel raekojas asuvad. Nimestikus ei ole täpsemalt ära toodud, millisel korrusel üks või teine asutus paikneb. 1859.a. asuvad hoones : Magistraat, mitmesugused kohtuasutused (teadaolevalt ülemisel korrusel) ning alumisel korrusel - valvuri tuba, 2 arestikambrit, 2 tuba gildi linnakoguduse koosolekuteks, tulekustutuse seadmed.
Vasaku tiiva ruumid

Toetudes 1859.aasta linna kinnisvaraloendile võib teha oletusi asutuste osas, mis tegutsesid hoones,  kuid asutuste täpsem paiknemine raekoja alumisel korrusel vajaks põhjalikumat uurimist.
Selle loendi järgi on alumisel korrusel olnud viis ruumi, neist vasakus tiivas kolm. Tõenäoliselt asusid alumisel korruse vasakus tiivas valvuri ruum koos kahe arestiruumiga.
1961.aastal alustatud alumise korruse uuringud tegid kindlaks, et vasaku tiiva teises ruumis (kaaristu taga) on olnud raekoja legendaarsed arestiruumid ning vasakult esimeses ruumis valvuri ruum. Võimalik, et need ruumid olid seal ka peale raekoja põlengujärgset taastamist 1870. aastate lõpus. Arhitekt Aet Maasiku sõnade kohaselt leiti restaureerimise käigus (1960. aastatel) vasakult esimese- ja teise ruumi vahelises siseseinas nišš, milles oli veel raudtrellide jäänuseid. Ilmselt oli see trellitatud avaus vajalik arestitute jälgimiseks esimesest ruumist, kus paiknes valvuriruum. Arestiruumi tänavapoolsed aknad olid ehitatud väiksemaks.
20. sajandil on alumise korruse ruume kasutanud väga erinevad asutused ning aeg-ajalt on neis olnud laoruumid.
Postiametnik Boriss Müürisoo mälestuste kohaselt oli 20.sajandi alguses esimese korruse vasaku tiiva teises ruumis linna maksuamet ja varakamber, aga ka ruumid linnavahtidele ja kainestusmaja. Sajandi algul on alumisel korrusel tegutsenud mitmesugused ühisused ja komisjonid: Kuressaare Krediidiühisus, Rekvireerimise komisjon, Sõjakahjude hindamise komisjon, Sõjakahjude Laenu- ja Hoiuühisus jne. Antud asutused on seal tegutsenud peale I Maailmasõda. Samuti on raekojas olnud Eesti Postkontori ruumid (1919), miilitsa- (1919) ja politseiülema (1921) kabinet ja kainestusmaja( (võimalik, et arestiruumide kohapeal). Nõukogudeaegsel perioodil oli vasaku tiiva teises ruumis Perekonnaosakonna arhiiv. Pikemat aega tegutses vasaku tiiva ruumides (praegune Turismiinfo) Inventariseerimise Büroo.
Taasiseseisvuse esimestel aastatel oli nendes ruumides Kuressaare Volikogu ja Linnavalitsuse ametiruumid. Vasakult esimeses ruumis oli Volikogu esimehe kabinet /1991-1994/. Vasakult teises ruumis olid tööruumid  linnavalitsue ametnikele ja  abilinnapeale. Alates 1994.aaastast asutati kahte vasaku tiiva ruumi I-punkt e. Turismiinfokeskus. Vasaku tiiva kõige esimene ruumist sai  1995. aastast vastloodud Kuressaare Raeühingu kontoriruum, hiljem kuni 2005. aasta sügiseni Raegalerii juhataja kabinet .  Alates 2005.aastast on  esimeses ruumis Turismiinfokeskuse juhataja kabinet.
2010.aasta põhjalik remont raekoja I korrusel  säilitas endise plaanilahenduse, kuid likvideeriti kõige vasakpoolsem välisuks, mis viis fuajeest juhataja kabinetti. Fuajees  avati kaks kaaristut ning sinna paigutati klaasist kahepoolsed uksed. Sisearhitekt- Kai Laanmets.

Parema tiiva ruumid
(asetsevad omapärasel vahekorrusel)

Üks varasem arhiivimaterjal annab teada, et 1848.aastal on raehoonesse ehitatud võlvitud ruum kassa vajadusteks, millele tehti rauduksed. Tegemist on arhiiviruumiga, mis oli tavapäraselt ettenähtud raehoonesse, et säilitada dokumente jms. Antud metalluksega ruum paikneb I korruse parema tiiva tagumises, tänavapoolses ruumis. Momendil on kasutusel Raegalerii abiruumina.
Kuni 1950.aastani olid parema tiiva õuepoolne väiksem ruum ja pool esimest ruumi raekoja majahoidja eluruumid. Esimene ruum oli poolitatud ning mõnda aega paiknes seal 40.ndatel aastatel linna raamatukogu. Tagumist suuremat ruumi on kasutanud mitmed asutused : Statistikabüroo, Kommunaali arhitektid jne. 1950. aastatel on pikemat aega olnud parema tiiva ruumides Liinitehniline sõlm ja ühe töötaja korter.1959.aaastal planeeriti Kingissepa Rajooni Parteikomitee tasemel (oli olemas kinnitatud projekt) nendesse ruumidesse ehitada Telefonikeskjaam, kuid see jäi teostamata. Ilmselt mõisteti antud asutuse sobimatust raehoonesse.

 1960.aastaks oli Kuressaare raekoda amortiseerunud ning vajas kapitaalremonti. Alumise korruse remonti alustati 1961.aastal, mis läks üle põhjalikuks restaureerimiseks 1970- 1973. Tõid juhendas Helmi Üprus ja arhitektiks- uurijaks oli Aet Maasik.
Vastavalt uuele plaanilahendusele paigutati peale restaureerimise lõppu  Kuressaare Linnavalitsus ( tollane Kingissepa Linna RSN Täitevkomitee) raekoja alumisele korrusele, parema tiiva ruumidesse, kus on kolm eraldi ruumi. Täitevkomitee esimehe töökabinetiks sai parema tiibva tagumine, tänavapoolne ruum.  Esimene täitevkomitee esimees  nende sruumides oli Erna Salumäe. Kahes teises selle tiiva ruumis olid linnasekretäri ( esimene ruum)  ja kolmandas ruumis  juristi jt. ametnike töökabinetid.
1990-94.a. olid samas  taasiseseisvunud Eesti Vabariigi Kuressaare Linnavalitsuse ametiruumid. Linnapeaks oli Taivo Lõuk. 1994.aasta lõpus kolis Kuressaare Linnavalitsus uutesse ruumidesse Tallinna tn 10.
1995.aasta veebruaris asutas MTÜ Kuressaare Raeühing vabanenud ruumidesse kunstigalerii. Kuressaare Raegalerii. esimene näitus avati 21.mail 1995.a. näitusega " Saaremaa Eesti kunstis" (Eesti kunstiklassika teosed Eesti Kunstimuuseumist).

FUAJEE JA SISETREPP

Raekoja sisetrepp saab alguse raekoja fuajeest, mida võib ka nimetada dieleks s.o. suur eeskoda. Selles eeskojas on peetud jumalateenistusi Eesti Luterliku kiriku kogudusele. See toimus peale 1710.aasta suurt põlengut, mille käigus oli hävinud ka Kuressaare linna kirik. Raekoda oli ilmselt hoonena püsima jäänud ning siin, pooleldi põlenud hoones toimusid jutlused. Mõne aja möödudes keelustati jumalateenistused, sest maja oli siiski avariiohtlik.


Esimesed trepikirjeldused pärinevad 20.sajandi algusest, mis teatavad, et sajandi esikümnetel viis teisele korrusele puust keerdtrepp. Treppi muudeti 1940.aastatel, mil likvideeriti möödunudsajandi nikerdustega puutrepp ja ehitati kivitrepp. Trepp oli väga massiivne ja täitis pea kogu eesruumi ning teisel korrusel hargnes kaheks. Oma praeguse väljanägemise sai sisetrepp 1970.ndatel restaureerimise käigus. Trepi projekteeris arhitekt Aet Maasik, võttes muuhulgas eeskujudeks Tallinna Raeapteegi tagatrepi ja Mantoefeli loozi Tallinna Toomkirikus, samuti sisetrepi Tallinnas, Pikk tn. 7. Barokne, puust balusterrinnatisega trepp on Kuressaare raekoja tähelepanuväärseim sisekujunduse element. Trepi kohta on kunstiteadlane Jüri Kuuskemaa kirjutanud: "Tahveldiste, sambakeste ja lopsakate profiilidega trepp ei tee au mitte üksnes kavandajale, vaid ka kohalike tislerite meisterlikkusele". Alumise korruse fuajeest viib sissekäik  kunagisse veinikeldrisse.

RAEKOJA VEINIKELDER

Veinikeldri loomine Kuressaare Raekoja keldrikorrusele oli Magnus Gabriel De la Gardie idee. Selle ettepaneku tegi krahv 1652.a. Veinikeldrile kuulus linnas veinimüügi ainuõigus ja see andis raele korraliku sissetuleku.
Hilisematel aegadel on keldrikorruse ruumides tegutsenud mitmesugused kauplused .
20. sajandi kahekümnendatel aastatel “Veini, viina ja piiritusekauplus “ja lihakauplus. Kuuekümnendatel aastatel
juurviljakauplus, 1985-96.a. grillbaar, mis oli nendel aastatel Kuressaare üks populaarsemaid lõbustuskohti.  1996.a. tegutses keldriruumides restoran  “Raekelder” (omanik AS “Kommerts”). Restorani kujunduses ja teenindajate riietuses on püütud silmas pidada barokset stiili. Viimase remondi käigus ehitati keldrisse kamin. Restorani kujunduse ja laemaalingute autor on arhitekt Aet Maasik. Maalingud teostasid Anna-Liisa Pärt ja Matin Mikson.  Peale restoran "Raekelder"  tegevuse lõppemist on endises  veinikeldris proovinud toitlustuskohta pidada veel kaks erinevat omanikku. Esimene neist tegutses Raekeldri nime all , teine kandis nime `"Amandus".

Alates 2010. aastast on raekeldri ruumid kasutusel Turismiinfokeskuse ja Raegalerii laoruumidena, kuid jõuluajal korraldab seal Kuressaare Noorte Huvikeskus "Päkapikukohvikut" .

TEISE KORRUSE RUUMID

Teise korruse ruumid on ehituslikult paigutatud nn. antiflaadina. Selline planeering oli 17.sajandil püstitatud hoonetes väga uuenduslik, mis grupeeris mõlemal korrusel ruumid ühe eesruumi ümber.
1859.a. asusid hoone ülemisel korrusel 1) Magistraat koos vaeselastekohtu, ametikohtu, linnakassa-kolleegiumi, ja korteri-kolleegiumiga, 2) foogtikohus, 3) politseikohus koos vahitoaga. Nagu juba eelpool on öeldud tegutses raekoda kohtuasutusena kuni 19.saj, lõpuni, Venemaa kohtureformini, mis kaotas seisuslikud kohtud.
1859.aasta Kuressaare linnale kuuluva kinnisvaraloendi kohaselt oli teisel korrusel:
7 ruumi, 1 esik, 4 hollandi ahju, 10 akent (3 tänava ja 4 õue poole), 4 tiibust, 6 väikest ust, puittrepp kahe korruse vahel, mis viib üles vaatlustorni. Endise postiametniku Boris Müürisoo mälestused ulatuvad 20.sajandi algusesse s. o. tsaarivalitsuse lõpuperioodi. Teisel korrusel oli tema mälestuste kohaselt linnapea kabinet, ooteruum, koosolekute saal ja raamatupidamise- ja arhiiviruumid.

 


1926.a. 1. juulist hakati raekoja ülemisel korrusel vormistama Kuressaare linna ilmalikke perekonnaseisuakte (sünnid, surmad, abielud).Varem teostasid neid toiminguid ainult kirikud. Ilmalike abielude registreerimisi viidi läbi suures saalis (vähemalt 1930.-ndate aastateni). Samaaegselt asus ülemisel korrusel ka Kuressaare Linnavalitsus ja Volikogu. Linna volikogu istungid toimusid suures saalis, mille seintel olid volikogu liikmete pildid. Linnavalitsuse tööruumid asusid praeguste Perekonnaseisuosakonna ruumides. 1941.a. nimetati Perekonnaseisuosakond Kingissepa Rajooni TSN Täitevkomitee Perekonnaseisuaktide Bürooks. Perekonnaseisuaktidebüroo omas veel üht ruumi, mis asus praeguse garderoobi asukohas´, saaali kõrvalruume kasutas RSN TK Täitevkomitee. 1975.aastal saab antud asutuse nimeks Kingissepa Rajooni RSN Täitevkomitee Perekonnaseisuosakond.  Kuni 1960.aastani toimusid abielutseremooniad perekonnaseisuosakonna juhataja kabinetis (praeguses linna volikogu esimehe kabinetis). Alates 1974.a. jaanuarist sai raekoja ülemine korrus tervenisti  Perekonnaseisuosakonna käsutusse. Abielutseremooniaid hakati läbi viima raesaalis ja saali kõrvalruumides paiknesid perekonnaameti tööruumid ja arhiiv.

Alates 2001. aastasl  kolis  Perekonnaseisuamet raekoja kõrvalmajja Saare Maavalitusesse. Soovijatel on endiselt võimalik rentida  pulmatseremooniate läbiviimiseks raesaali.

Ülemises saalis asus 1940.-ndatel aastatel linna raamatukogu, lühemat aega ka hoiukassa. Ülemise korruse remonti alustati 1968.a. Remondi perioodil tegutses Perekonnaseisuaktide Büroo Saare Maavalitsuse hoones. Restaureerimise käigus taastati suur saal, kus toimuvad pidulikud abielude registreerimised, linnavalitsuse vastuvõtud, kontserdid  ja ka teatrietendused.

Raesaal

Üks varasemaid raesaali kirjeldusi on järgmine: Lihtsa peegelvõlviga raesaali kaunistavad dekoratiivne karniis ja laerosett. Saali laes oli suursugune kristalllühter. Kahjuks neid sisekujunduse elemente me enam raesaalis ei näe.


Praeguses pidulikus saalis on kamin, mis on valmistaud saaremaisest dolomiidist , valminud 1973. aastal raekoja restaureerimise lõppjärgus. Kamin oli iseloomulik sisekujunduse element rootsiaegsetes hoonetes ning tal oli ka praktiline otstarve.Saali seintel on kaasaegsed valgustid. Varasem kristalllühter on hävinud. Alates 1980.ndate lõpuaastatest kuni 2005.aasta lõpuni oli raesaalis  kaheksa individuaalvormides tooli ning laud, mis oli kavandatud spetsiaalselt Kuressaare Raekoja saali ning hoone eripära silmas pidades. Kõrgete seljatugedega toolid, laud ning küljepingid on kavandanud arhitektid Tuuli Org, Lilian Hansar ning valmistatud Saaremaal kohalike meistrite poolt 1980.aastate alguses. 2005.aasta lõpus vahetati  saali mööbel moodsamate laudade toolide vastu välja. Kuna põhiliselt kasutatakse 2006.aasta algusest raesaali Kuressaare Linnavolikogu tööruumina, siis telliti uus saali sisekujundus  arhitekt Aet Maasikult ja teostus As Vana Tallinnalt. Kirjatahvlite teostus -Õie Tilk. Lauad on valmistanud AS Kalla.

Teatritraditsioonid raekojas

18.sajandi lõpukümnetel , oli raekoda parun Balthasar von Campenhauseni kultuurilembesel ajal oma otsese funktsiooni kõrval ka kõrgema kihi kultuurihoone.
Liivimaa viitsekuberner Balthasar von Campenhausen resideeris Kuressaares aastatel 1783-1797 ja tema otsesteks töökohustusteks oli siinsete aegunud ja keeruliste agraarsuhete korrastamine. Kõige muu kõrvalt leidis ta aega Kuressaare seltsielu edendamiseks. Campenhauseni poolt 1787.a. asutatud ning juhitud näitetrupp -“Schulteater” (“Kooliteater”) andis igal nädalal raesaalis etendusi. Näitlejateks olid saksa rahvusest kooliõpilased ja õpetajad.
Etendused olid väga populaarsed. Kaks nädalat enne etendust tuli end Campenhauseni ametniku juures registreerida. Mängiti põhiliselt kergemasisulisi jante, kuid mängiti ka tuntud saksa kirjaniku G.E.Lessingi näidendeid. Üks menukaid etendusi oli “ Minna von Barhelm”.
Teatritraditsioone Kuressaare raekojas jätkas Raetrupp (Kuressaare Raeühingu näitetrupp), mis moodustati 1995.aastal raekoja ainelise jõuluetenduse loomiseks. "Jõulud rootsiaegses raekojas" oli etendus , mida mängiti  kahel jõuluajal 1995 ja 1996 ning veidi muudetud kujul 1996. aasta juunis. Kuni aastani 2005 toimusid raesaalis igal jõuluajal  erinevad kogupere-etendused. 2004-2005 andis raesaalis etendusi koolinoorte teatritrupp "Larvid". 
Aeg-ajalt korraldab MTÜ Kuressaare Raeühing raekojas kostümeeritud  ringkäike, mille käigus antakse ülevaade raekoja ajaloost.

Raekoja vanad toolid 

Kuressaare 4 raetooli paiknevad juba aastakümneid Saaremaa Muuseumis.Toolide  valmistamise ajaks loetakse 18.saj. esimest veerandit ning nad on ühed vähestest museoloogilist väärtust omavatest esemetest, mis on säilinud Kuressaare raekojast. Toolide stiil: barokk nn. inglise-hollandi rootooli tüübi (1680-1700) jäljendus. Asukoht : Saaremaa Muuseum.
Autor: tundmatu. Kohalikule päritolule viitab “materjali valik ja lõikelaadi mõningane konarlikkus.” (Jüri Kuusakemaa) Materjal: lehtpuu puit, hispaania roog, nahaga istmepolster, vaskpeaga dekoratiivnaelad.Teostamisviis: puuvool ja treimine, istmepolster - sadulsepatöö, korju - roovõrk ja punumine.
Tooli korjul on kujutatud lebasklevat butopaari, korju tippu ehib vapikilp. Sama motiiv kordub ka nikerdatud jalgade seoste esilaual. Kas butode vahel kilpidel ka Kuressaare vapimaaling leidus, sellest pole jälgi jäänud. Jüri  Kuuskemaa jõuab oma artiklis "Kuressaare raetoolid" (Sirp ja Vasar", 30.juuli 1982) järeldusele, et toolid on kohalikku päritolu. Sellele viitavat materjalivalik ja " lõikelaadi mõningane konarlikkus, tahkude silumatus."

RAEKOJA KELL

1863.a. mais kutsuti Miitavi kellaassepp Julius Voeltzke, kes andis linnale üle “kirjalikult formuleeritud tingimused” raekoja torni uue transparentse kella valmistamiseks (samuti Laurentsiuse kiriku kella asendamiseks). Lepingus on ära toodud täpsed tingimused ja kella kirjeldus: tunni ja minuti osutitega, ilma löögita, numbrilaua läbimõõt 20 tolli, hea messingist mehhanism. Kellad seati üles 1865.aasta jooksul. Kell oli vaadeldav torni igast küljest.
1931.a.kevadel, kui raekoja torn likvideeriti, siis demonteeriti ka kellad. Üks kelladest paigutati raekoja esimese korruse vasakpoolsesse aknasse. Sellel kohal oli kell umbes 1960.ndate aastateni, kuni lõplikult amortiseerus. Järelejäänud osad viidi hoiule Saaremaa Koduloomuuseumisse.


Praegune kell on valminud endisaegse kella eeskujudel ning kokkupandud järelejäänud kellaosadest, mida säilitati Saaremaa Muuseumis. Kella taastas 1987.a. Kuressaare kellameister ja peenmehhaanik Uldo Aarnis, kes kasutas lisaks suhteliselt terviklikule mehhanismide komplektile ka sääreväristaja hammasrattaid jms. Raekoja välisfassaadi sisse, portaali kohale, tehti kella jaoks spetsiaalne ava, mida seal senini polnud. Kellast on tehtud koopia, mis asetseb teise korruse siseseinas. Raekoja kella üks vanimaid osi on kellakapis asetsev plaadike, mis märgib kellade valmistajat ning ülespanijat: URMACHER VOELTZKE IN MITAU (Kellameister Voeltzke Miitavi linnast, praegune Jelgava). Kellakapi sisemuses on väike plaat ka praeguse kella taastajale - 1987 KELLASSEPP ULDO AARNIS.
Kell on mehhaaniliselt üleskeeratav. Raekoja kellapomm kaalub umbes 60 kg ja kell käib üleskeeramata ligi 10 päeva.

TORN

Raekoja torni on ajast-aega peetud linna vabaduse ja iseseisvuse sümboliks. Kuressaare raekojal on olnud torn 1847 - 1931, mil torn likvideeriti 1931.a. mais torni puitosade mädanemise tõttu. Kuressaare Raekoja uurijad ei ole ühest vastust leidnud, kas 1670.aastal valminud raekojal oli torn või mitte. Barokset torni võime näha M.G De la Gardie omakäelisel ideeskitsil Kuressaare raekojast. Kas Põhjasõja-aegses tulekahjus kannatada saanud raekojal oli torn või mitte, pole siiani tõestust leidnud. Kuressaare raekoja uurija Sten Karlingu järeldused on järgmised: et raekoda valmis “peale krahvi aega” (s.o. peale 1654.a.), kui Kuressaare oli “uuesti vajunud eraldatud maakoha idülli”, siis kannab hoone “kokkuhoidlikkuse ja lihtsustuse tunnuseid”. Kas torniga või ilma, selle kohta pole uurijatel õnnestunud jälgi leida. S.Karlingu märkus, et “hoone püstitati “kokkuhoidlikult ja lihtsustatult” võib tähendada ka Magnus De la Gardie kavandatud torni ärajätmist. Helmi Üprus väidab, et samas ei p e a seda tähendama.
Järgmine viide tornile on sissekanne raetoimikus - 24.märtsil 1788.a. on juttu “nõutava tornivahi ja pasunapuhuja palkamisest”. Kas see tähendab, et raekojal oli peale põlemisjärgset remonti torn või oli see lihtsalt n.ö. kroonukorraldus tornivahtide palkamisest, ei ole teada. Sellisel kujul esitatud arhiiviteadet võiks pidada üldjuhul piisavaks tõestusmaterjaliks torni olemasolu kohta. Kuid üheksa aastat hiljem fikseeritud Brotze materjalides 1797.a. ei näita torni. Kas torn võis nii lühikese ajaga laguneda või seda siiski ei ehitatudki. Küsimus jääb praegu vastuseta.
Konkreetsed andmed tornist on järgmised: oli olemas 1847-1931.a. 15.jaan. sissekanne ehituse ja remondi aktidest annab ehitamise “lubatud panuse” ning raekoja torni ehitajaks on nimetatud kaupmees G.Brockhausenit, kes on lasknud torni ehitada oma poja mälestuseks. 1859.a. on linnale kuuluva kinnisvara loendis torni kohta järgmised andmed : puitmaterjalist, neljakandiline, 4 akent, katus plekiga kaetud. Tornis oli kolm lipuvarrast, kust anti linnakodanikele märku kaubalaevade saabumisest sadamasse. Esimesse vardasse heisati lipp siis, kui lähenemas oli kohaliku kaubaseltsi laev, teise, kui laev oli juba sildunud, kolmandasse, kui saabus mõnele teisele kaubaseltsile kuuluv laev.
Arhiivimaterjalid annavad tornist järgmised mõõdud : 1/2 jalga pikk ja 6 sülda lai, 4 jalga kõrge, torni katus 13 jalga kõrge ( jalg - vana pikkusühik - 0,28-0,35 m ) . Haritorn oli nelinurkne puust kehand kahes vööndis, alumine rustreeritud, ülemisel igas küljes kaaraken. Torni tipus oli tuulelipp. Torni on arhiivimaterjalides nimetatud ka “vahitorniks”.
1937.a. kerkib Kuressaare Linnavalitsuses taas kord üles torni taastamise küsimus. Torn planeeritakse püstitada Eesti Vabariigi 25.aastapäevaks.( kirjutab 1937.a. “Meie Maa”) Torn jäi poliitiliste olude muutumise ja sõja puhkemise tõttu püstitamata ning mõtegi sellest aastakümneteks unarusse. Helmi Üprus on oma viimastes märkmetes Kuressaare raekoja kohta kirjutanud pealkirja all - “Tulevikus” : sillutis, torn + kell, laemaal (raesaali lakke) , pritsimaja. Torni ehitamist, nagu ka paljusid teisi ettepanekuid soovitas Helmi Üprus teostada Kuressaare raekoja restaureerimise teises etapis .

KURESSAAREST LEITUD LAEMAAL

Eesti seni kõigi aegade suurim laemaal ( 5,5 x 7,5 m) leiti lõuendirullina Kuressaare linna ühest vanast majast ( Pikk tn. ) peale II Maailmasõda. Mõningate oletuste kohaselt oli laemaal Kuressaarde toodud Narva linnast. Ajaloolased tegid kindlaks, et maaling pärineb XVII sajandi lõpust või XVIII sajandi algusest, kuid
autor on jäänud senini saladuseks. Tuhmunud värvilaikude järgi oli esmavaatluasel võimalik kindlaks teha, et tegemist on mütoloogiliste žanristseenidega. Kuressaare raekoja uurija  ja restaureerimise juhi Helmi Üpruse soovitusel otsustati, et leitud laemaal hakkab tulevikus  kaunistama Kuressaare raekoja saali lage. Lõuendirull võeti arvele Saaremaa Muuseumis, kust ta  viidi 1974. aastal Tallinna restaureerimisele. Laemaali restaureerimisega tegelesid oma ala spetsialistid Erik Põllu ja Jaan Kobin. 1975.aasta sügiseks
oli maal hävimisest päästetud. Majanduslikel põhjustel jäi  unikaalse maalingu restaureerimine pooleli ning lõuendirull oli  hoiul Tallinnas, viimati  Eesti Ajaloomuuseumis.

2002.aasta jaanuaris, peale 27 aastast Kuressaarest äraolekut, toodi laemaal tagasi Kuressaarde ning paigutati raekoja saali lakke. Tänu Kuressaare Linnavalitsuse ja Saarte Programmi rahastamisele toimus laemaali lõplik restaureerimine kohapeal. Töid teostas OÜ “Vana Tallinna” restauraatorite grupp, eesotsas arhitekt Aet Maasikuga. Laemaalingu restaureerimistööd lõpetati 2002.aasta juunis.

Seisuga 1.jaanuar 2006 tegutsevad Kuressaare raekojas järgmised asutused:

1.Kuressaare Linnavolikogu (asub hoones alates 2006.aastast)

2.Kuressaare Linnavalitsuse Turismiinfokeskus (asut.1994.a.)

3.Kuressaare Raegalerii (asut.1995.a)  Kuressaare Kultuurivara

Teksti koostas : Lii Pihl, kunstikuraator

Kasutatud materjal:

* "Kuressaare raekoda. Arhitektuuri- ajalooline ülevaade", Aktsiaselts "Vana Tallinn" väljaanne 1994

*  Juta Saron "Kuressaare rakoda sajandite muutuses" , Kuressaare Raeühing , 1997
* "Kuressaare Linnaatlas" , Kuressaare Linnavalitsus, 1999
* Ajaleheartiklid - "Meie Maa", "Kommunismiehitaja", "Sirp ja Vasar" jpt.
* Inimeste mälestused.

 


 



Kuressaare Kultuurivara, Tallinna 6, 93819 Kuressaare, Info: 452 0700, e-mail: info@kultuurivara.ee